IPEstonia

Reedel 25. jaanuaril tutvustas Eesti Biotehnoloogia Liit Eesti biotehnoloogia strateegiat 2008 – 2013. Strateegiaga tutvuda saab siin: http://www.biotech.ee/data/doc//Eesti_biotehnoloogia_strateegia_2008_-_2013.f.v..pdf

Järgnevalt toon strateegiast mõned huvitavamad väljavõtted, mis puudutavat intellektuaalset omandit.

Teaduse kvaliteet
Teadus- ja arendustöö taset akadeemilistes institutsioonides näitab publitseeritud teadusartiklite arv ja tsiteeritavus, patendiga või muul moel kaitstud leiutiste arv, edukus teadusgrantide taotlemisel ning kaitstud teaduskraadide hulk.
Teadus- ja arendustöö taset ettevõtetes näitab patentide või muude instrumentidega kaitstud leiutiste arv ja edukus T&A grantide taotlemisel ning edukus riskikapitali kaasamisel (Clarysse, Degroof, Heirman, 2003).

Teadus- ja arendustöö taseme hindamisel lisaks patendipublikatsioonide arvu arvestamisele tuleb kindlasti arvestada ka patendipublikatsioonide tsiteeritavust. Igas patenditaotluses tuleb kirjeldada ka teadaolevaid lähimaid lahendusi. Ühe patendidokumendi suur tsiteeringute arv erinevates patendidokumentides viitab selles patendidokumendis kirjeldatud lahenduse olulisusele.

Ettevõtete patendiportfellides on ligikaudu 40 erineva patendiperekonna patenditaotlused ja patendid. Enne 2005. a asutatud T&A ettevõtetest on
patendiportfell olemas 50 % , viimase kahe aasta jooksul asutatud firmade hulgas on patendiportfell 90 % ettevõtetest.

Tundub miskipärast kahtlane see 40 erinevat patendiperekonda. Kuid mine tea, ehk on ka. Tuleb kontrollida. Iseasi muidugi ka kas, kui palju ja milliseid litsentse on ettevõtetel sisse ostetud ning palju neist litsentse patenteeritud lahendustele.

Eesti firmade ärimudelis on rõhuasetus teenuse osutamisel. Eesti firmadel puudub võimalus riskikapitali kaasamiseks ja seetõttu teenitakse ka teadus- ja arendustegevuse jaoks vajalikud vahendid teenuste ja kaupade müügiga. Seevastu Euroopa ja USA biotehnoloogia ettevõtete strateegiad on üles ehitatud tugeva intellektuaal- ja tööstusomandi portfelli loomisele ning teenuseid pakkuvate firmade osakaal on väike.

Ettevõtete teadustegevuse tulemuslikkuse hindamiseks ei sobi ainult akadeemilises sektoris kasutatavad kriteeriumid, milleks on eeskätt avaldatud teadusartiklite ja tsiteeringute arv. Sageli ei saa ettevõtted teadusartikleid üldse avaldada, sest see takistaks oluliselt nende intellektuaal- ja tööstusomandi kaitsmist ning seetõttu on publitseerimine ettevõtete jaoks eeskätt turundusmeede.

Ettevõtte teadustegevuse edukust saab hinnata võetud patentide ja teiste intellektuaalomandi kaitset pakkuvate instrumentide hulga ning müüdud litsentside järgi, innovaatiliste toodete ja teenuse müügi järgi ja ka edukuse järgi rakendusuuringuteks pakutavate teadustoetuste taotlemisel nii Euroopa Komisjoni raamprogrammidest kui EAS-lt ja mujalt.

Ilmselt on siiski mõeldud patentide taotlemist või saadud patentide hulka kuna patenti päris lihtsalt võtta ei saa – patenditaotlus läbib ekspertiisi, mille järel patendiameti ekspert teeb otsuse, kas anda patent välja või mitte.

Kui Fraunhofer ISI poolt 2002. a teostatud Eesti biotehnoloogiasektori uuringus toodi välja Eesti erakordselt madal intellektuaalomandi loomise ja kaitsmise võimekus, siis pärast Eesti liitumist EPO-ga (Euroopa Patendiorganisatsioon) 1. juulil 2002. a. ja seoses biotehnoloogiaettevõtete loomisega on nii patenteerimine kui patentide kommertsialiseerimine oluliselt suurenenud.

Päris huvitav oleks teada, mis seos on Eesti biotehnoloogia sektori intellektuaalomandi loomise, kaitsmise ja kommertsialiseerimise suurenemisel ja Eesti liitumisel Euroopa Patendikonventsiooniga.

Nii on Tartu Ülikool biotehnoloogia valdkonnas kaitsnud patenditaotlustega 14 leiutist, kusjuures aastatel 2005-2007 on kaitstud 9 leiutist. Tartu Ülikoolile on välja antud (2007. a. novembrikuu seisuga) 3 leiutise kaitseks 3 Eesti ja 21 välisriikide patenti, kommertskasutusse on jõudnud probiootilist laktobatsillitüve ME-3 kaitsvad patendid. Eesti patendiameti andmeil on näiteks Eesti Maaülikool esitanud samal ajal taotluse 2 ja KBFI 3 Eesti patendi saamiseks.

Strateegias on kavalalt toodud patenditaotluste ja patentide arvud. Kuid pole välja toodud, kui palju ERINEVAID leiutisi on kaitstud. 21 välisriikide patenti võib ju tunduda päris hea number, kuid kui näiteks ühele leiutisele kuulub patent kümnekonnas riigis, siis kas seda on antud strateegias arvestatud, ei tea.

Biotehnoloogiaettevõtted mitte üksnes ei patenteeri rohkem kui akadeemilised uurimisasutused (vastavalt 35 ja 24 kaitstud leiutist), vaid erinevad on ka patendistrateegiad ja leiutiste kommertsialiseerimise teed ning võimekus. Kui teadusasutused püüavad leiutisi kaitsta eeskätt Eesti patentidega, siis ettevõtted taotlevad oma tehnoloogiate ja toodete kaitseks eeskätt rahvusvahelisi patente. Kui teadusasutused suudavad kommertsialiseerida vaid üksikuid leiutisi, siis biotehnoloogia ettevõtete strateegia ning tegevus on suunatud just leiutiste kommertsialiseerimisele. Kommertsedu tagatakse kas oma toote ja teenuse kaitsmisega konkurentide eest või litsentside müügiga.

Ei ole olemas sellist asja nagu “rahvusvaheline patent”. Võib jällegi oletada, mida strateegia koostajad on siin mõelnud – kas “ettevõtted esitavad oma tehnoloogiate ja toodete kaitseks rahvusvahelisi patenditaotlusi” või “ettevõtted taotlevad oma tehnoloogiate ja toodete kaitseks patente välisriikides”.
Olemuselt ja strateegiliselt täiesti erinevad lähenemised oma lahenduste kaitseks.

Vaatamata leiutustegevuse aktiveerumisele viimastel aastatel on vahe arenenud riikidega ikka veel suur – Eesti biotehnoloogias kaitstakse ühe inimese kohta 5 korda vähem leiutisi kui Euroopa Liidu liikmesriikides keskmiselt ja 10 korda vähem kui USA-s. Kui võrrelda Eesti edukust teadusuuringute rahastamisel ja intellektuaalomandi kaitsmisel näiteks Medicon Valley tulemustega (rootslased ja taanlased on EL-i ühed edukamad leiutajad biotehnoloogia valdkonnas), siis ilmneb, et kuigi Eestis T&A investeeringud on 46 korda väiksemad kui rootslastel, on patente üksnes 15 korda vähem. Seega, Eestis on patentide “hind” madalam kui Rootsis (sarnasele tendentsile on mitmes uuringus viidatud ka teadusartiklite avaldamise puhul).

Aga milline on selle sama Medicon Valley’ga võrreldes suhe näiteks kommertsialiseerimise tulu keskmiselt ühe patendi kohta?

Tabelis 3. on toodud patentide ja patenditaotluste arv Eesti biotehnoloogiasektoris aastatel 2001 – 2007 akadeemias ja ettevõtetes. Numbrid vastavalt Eesti patendite ja taotluste puhul 18 ning 6. Välja on toodud numbrid ka rahvusvaheliste patentide ja taotluse kohta, mis on 6 ja 36.

Segane värk nende patentide ja taotlustega, mida koostajad kokku lugenud on. Strateegia lisana loetelu patendidokumentidest oleks andnud kindlasti selles osas selgema pildi.

Probleemid
1. Puudu on ärilise kogemusega inimestest. Ülikooli lõpetanud biotehnoloogid võiksid enam omada täiendavaid teadmisi nt. raamatupidamises, turunduses, projektijuhtimises, intellektuaalomandiga seotud küsimustes, kvaliteedijuhtimises. Biotehnoloogia sektori ettevõtted vajavad juhtideks inimesi, kellel oleks baasharidus loodusteadustes ja lisakoolitus ärijuhtimises (või vastupidi).

Nimetatud probleeme esineb ilmselt mitte ainult biotehnoloogia sektoris. Probleemidele seoses intellektuaalomandi valdkonnaga viitab ka antud strateegias pealiskaudne intellektuaalomandi valdkonna käsitlus.

Eestis on puhtaid riskikapitali poolt või äriinglitest omanike poolt finantseeritavaid firmasid 3, milledel puudub müügitulu ja mis “põletavad raha” üksnes intellektuaalomandi loomiseks loodetava tulevikutulu saamise nimel.

Intellektuaalomandi kaitsmise parem reguleerimine ning ka vastavate toetusmeetmete vähesus on biotehnoloogia arengut pidurdav asjaolu enamikes käsitletud riikides.

Oluline tähelepanek ja edu saavutamiseks vajalik ka Eestis kindlasti intellektuaalomandi valdkonda puudutavate küsimustega tegeleda.