Mis siis Eestis netipiraatluse ja autoriõiguste kaitsega teha? aprill 14, 2009
Posted by Mikk Putk in Autoriõigus, piraatlus.Tags: Autoriõigus, piraatlus
trackback
Eilse piraatluse ja autoriõiguste teema jätkuks. ..
Mida võiks, saaks või peaks Eestis teisiti tegema või muutma? Kes peaks selleks initsiatiivi üles näitama? Kes peaks teostama järelvalvelt internetis levitatava kohta? Kes peaks vastutama (internetikeskkonna pakkuja? toimetaja? müüja?) ? Kas vastutus peaks sõltuma ka sellest, kas levitaja teeb seda omakasueesmärgil (tasu saamine, vahetus?) või lihtsalt kasupüüdmatult levitab enda poolt ostetud originaalkoopiaid? Kuidas kontrollida, et just süüdlane kinni võetakse? Kuidas tagada, et potentsaalsed rangemad kontrollimehanismid liigset ei takistaks internetikaubandust ja informatsiooni vaba kättesaadavust? Kuidas tagada see, et ennast turule sisse töötanud artistid (nii audio, visuaal jm) kui alles populaarsust koguvad saaksid mõlemad internetikeskkonnas selle, mis nad soovivad, kuid teineteise õigusi kitsendamata?
Kitsaskohti on ilmselt palju. Ootame arvamusi Intellektuaalomandi Võrgustiku autoriõiguse foorumisse: http://ipestonia.ning.com/forum/topics/autorioigus-1
Eilsest Postimehe artiklist tuli välja, et tegelikult maksavad kõik inimesed niigi autoritasu – sest see on CD toorikute ja interneti hinda sisse arvestatud. Seega tekib küsimus, miks inimesed EI peaks seadust rikkuma, kui neid nagunii selle eest juba materiaalselt karistatakse? Inimestel on olemas moraalne õigustus – ma olen ju selle eest juba maksnud. Ja tegelikult õige kah, minu meelest võiks olla ühenduse hind veel veidi suurem ja olekski kõik JOKK. Sest olgem ausad – internetti pakkuvad firmad ei paku kiiret ühendust niisama, nad pakuvad seda täies teadmises, et seda on vaja inimestele, kes tahavad netist kraami alla tirida.
Teiseks. Seadused on tehtud inimeste jaoks, mitte vastupidi. Seadused peavad kokku minema enamuse arvamusega – selle heaks näiteks on see, et Eestis taunib enamus inimestest narkootikumide tarvitamist, aga alkoholi tarvitamist mitte. Nii ongi narkootikumid illegaalsed, aga alkohol, mis on samasugune meelemürk, legaalne. Samas on mõnes teises riigis, kus inimesed arvavad teisiti, nii mõnigi narkootikum lubatud ja, vastupidi, alkohol keelatud. Eilsest artiklist selgus taaskord, et pea kõik inimesed tegelevad piraatlusega – seega oleks absurd selle eest kedagi karistada.
Kolmandaks oli kommentaarides välja toodud ka see, et peale seda, kui paljud muusikud on hakanud võimaldama uue albumi alla laadimist väikse tasu eest, on inimesed hakanud seda kasutama, sest nad tahavad tegelikult autorit tunnustada, nad lihtsalt ei taha seda teha üle mõistuse tunduva summa eest ja ise seejuures füüsilist vaeva nähes. Samuti tuli välja see, et nii mõnigi muusik on öelnud, et teenib sel viisil rohkem, kui varem koos plaadifirmaga plaati välja andes. Nii et ainuke, kes üle lastakse, on tööstus. Tegelikult muidugi veidi ebaaus, et see tööstus on suvalisest muusikuhakatisest staari teinud ja lõpuks lihtsalt ditchitakse, aga see ongi äri. Varem käis asi teisipidi ja kotiti muusikuid. Pole midagi parata.
Veidi tühja kasseti maksust:
Nö tühja kasseti maks kehtib täna selliste asjade hinna sisse:
§ 3. Salvestusseadmete ja -kandjate loetelu
(1) Tasu tuleb maksta järgmiste salvestusseadmete ja -kandjate eest:
1) videokassetid (VHS) – salvestuseta;
2) audiokassetid – salvestuseta;
3) CD-R, CD-RW, DVD-R ja DVD-RW – salvestuseta;
4) minidiskid (MD) – salvestuseta;
5) VHS ja DVD videosalvestusseadmed;
6) audiokassettidele, CD-R-le ja CD-RW-le salvestavad audiosalvestusseadmed.
(2) Lõiget 1 ei kohaldata seadmete suhtes, mis on integreeritud arvutiga või on kasutatavad ainult arvuti vahendusel, ning mikrokassettide suhtes.
Ma pakun välja, et miks ei ole seda “tühja kasseti maksu” integreeritud veel interneti hinna sisse on see, et kõik ei kasuta internetti teoste alla laadimiseks. Mina näiteks kuulun sinna kategooriasse. Ei tea, kohe eriline tunne, poest osta CD plaat
Ja siis oleks tegemist mingi solidaarse tasuga, mida maksavad kõik, ka need kes sellest mingit otsest kasu ei saa.
Ning olen kuulnud et eksperdid tunnistavad, et toodud nimekiri aastast 2006 on pisut ajale jalgujäänud ja vajab kohendamist!
Teine probleem on ilmselt selles, et internetis on kergem allalaetud materjale edasi levitada, ning miks sellist maksu ei ole on just ehk preventiivne käik, et hoida häid kodanikke sattumast kuritegelikule teele.
Kolmas probleem on see, et kui raadios/televisioonis esitatud teosed on sinna reeglina sattunud legaalselt, nende eest on tasusid makstud ja nad kuuluvad avalikult esitamisele autori või produtsendi nõusolekul, siis netist teoseid allalaadides võib heatahtlik kodanik jälle kogemata sattuda kuritegelikule teele ning laadida alla materjale,mis ei ole autori või produtsendi poolt tehtud sellisel viisil avalikusele kättasaadavaks. Teatavasti on autoril õigus ka valida oma teose edastamise kanalid.
Seega leian, et ideepoolest on Rentsi mõte, et tühja kasseti maks võiks olla neti-tasu sees, hea, kuid võttes arvesse minu poolt toodud vastuväiteid, võibolla mitte nii kergesti teostatav. Aga see on kõigest minu tagasihoidlik mõttekäik
kust tuleneb nõue, et allalaetav audiovisuaalse teose fail peab olema õiguspäraselt avaldatud? Kas selleks on autoriõiguse seaduse § 18, mis põhisättena näeb üldise teoste vaba reprodutseerimise? kui see on nii, siis miks kuuluvad nö piiravad tingimused (teos peab olema õiguspäraselt avaldatud) § 26 juures kohaldamisele (§-s 26 ju ei nõuta et teos peaks olema õiguspäraselt avaldatud), aga §-st 18 tulenev luba teost reprodutseerida autoritasu maksmata ei kuulu §-s 26 toodud juhul kohaldmisele?
Pigem ma mõtlesin autoriõiuguse seaduses seda:
§ 9. Avaldatud teosed
(1) Teos loetakse avaldatuks, kui teos või teose mis tahes vormis reprodutseeritud koopiad on autori nõusolekul antud üldsusele kasutamiseks koguses, mis võimaldab üldsusel sellega tutvuda või seda omandada.
§ 13. Varalised õigused
(1) Autorile kuulub ainuõigus igal moel ise oma teost kasutada, lubada ja keelata oma teose samaviisilist kasutamist teiste isikute poolt ja saada tulu oma teose sellisest kasutamisest, välja arvatud käesoleva seaduse IV peatükis ettenähtud juhud.
IV peatükk:
§ 18. Teose vaba reprodutseerimine ja tõlkimine isikliku kasutamise eesmärkidel
(1) Autori nõusolekuta ja autoritasu maksmiseta on lubatud õiguspäraselt avaldatud teost füüsilisel isikul reprodutseerida ja tõlkida isikliku kasutamise eesmärkidel tingimusel, et selline tegevus ei taotle ärilisi eesmärke.
Reprodutseerimine ehk koopiate tegemine sh salvestamine arvuti kõvakettale.
Võibolla kuritegelik, eriti väikestes mahtudes salvestamise kohta, pole õige sõna kasutamaks salvestaja kohta, aga lubatud tegevus see igatahes ei ole.
Kui mu mõttekäik vajab parandamist siis täiendused teretulnud.